Rasedusaegne veritsus või kõhuvalu võib viidata raseduse katkemisele või peetumisele – seetõttu tuleb nende sümptomite korral pöörduda arsti poole. Raseduse katkemine või peetumine diagnoositakse sümptomite ja ultrahelileiu alusel.
Raseduse katkemise sagedus sõltub naise vanusest, on leitud, et võimalus raseduse katkemiseks enne 20. rasedusnädalat on 20-aastastel naistel 10%, 40-44-aastastel 50% ja 45-aastastel ja vanematel naistel rohkem kui 90%. Rasedustest suur osa katkeb siis, kui naine veel ei tea, et ta on rase. Tavaliselt on raseduse esimeste kuude jooksul toimunud raseduse katkemise või loote arengu peetumise põhjuseks juhuslik geneetiline kõrvalekalle, mis ei oleks võimaldanud rasedusel edasi areneda. Seetõttu pole võimalik katkemist või peetumist ravimitega ära hoida. Üks raseduse katkemine või edasise arenemise peetumine raseduse varases järgus on sage nähtus ning ei viita naise- ega mehepoolsetele haigustele, ei vaja lisauuringuid ning ei tõsta järgmise raseduse puhul katkemise või peetumise riski.
Raseduse katkemine ehk iseeneslik abort – mitte-eluvõimeline rasedus väljub iseeneslikult osaliselt või täielikult emakast, kaasneb verejooks ja kõhuvalu. Väga varane raseduse katkemine võib avalduda ka tavapärasest vererohkema menstruatsioonina.
Raseduse peetumine – rasedus ei ole enam eluvõimeline ega kasva, kuid ei ole emakast iseenesest väljunud. Vahel ei ole raseduse peetumist võimalik ühekordse uurimise käigus lõplikult kinnitada ning võib esineda vajadus korduvaks ultraheliuuringuks 1-2 nädala möödudes. Raseduse peetumisega võib kaasneda veritsus ja kõhuvalu, kuid see võib esineda ka ilma sümptomiteta.
Raseduse katkemist või peetumist võivad soodustada järgmised tegurid:
- naise vanus – katkemise ja peetumise risk suureneb koos vanusega;
- seemnerakkude kvaliteet (hulk, liikuvus);
- suitsetamine;
- alkoholitarvitamine;
- narkootikumide tarvitamine;
- väga madal või väga suur kehakaal;
- emaka kasvajad ja kaasasündinud eripärad.
Kui arst või ämmaemand on diagnoosinud raseduse katkemise või peetumise, võidakse sõltuvalt naise seisundist ja sümptomite raskusest rakendada erinevaid ravitaktikaid:
Jälgimistaktika – kui puudub tugev verejooks või põletikutunnused, võib oodata raseduse iseeneslikku väljumist emakaõõnest. Tavaliselt kutsutakse sellisel juhul naine tagasi korduvale vastuvõtule.
Medikamentoosne ravitaktika – Tugevama verejooksu korral või kui raseduskude pole jälgimisperioodi jooksul ise emakast väljuma hakanud või naise soovil võidakse manustada emaka kokkutõmbeid soodustavaid ravimeid, et kiirendada raseduskoe väljumist emakast.
Kirurgiline taktika – Tugeva verejooksu korral või juhtudel, kui medikamentoosse taktikaga pole saavutatud emakaõõne täielikku tühjenemist, võib osutuda vajalikuks raseduskoe kirurgiline eemaldamine emakast, st kirurgilise abrasiooni ehk “puhastuse” teostamine. Seda tehakse üldnarkoosis (veenisisese süstiga).
Igal konkreetsel juhul otsustatakse ravitaktika individuaalselt, võttes arvesse naise seisundit, soove ja raseduse suurust.
Kui raseduse katkemist või peetumist on esinenud juba kaks või enam korda, on soovitatav teha täpsustavaid uuringuid naistearsti juures. Enamasti alustatakse nendega, kui raseduse katkemisest/peetumisest on möödunud vähemalt kaks kuud.
Pärast raseduse katkemist võib ovulatsioon tekkida juba paari nädala pärast. Juhul, kui hetkel pole plaanis uuesti rasestuda, tuleks kohe pärast raseduse katkemist hakata kasutama tõhusaid rasestumisvastaseid vahendeid. Kui on soov uuesti rasedaks jääda, siis võib seda teha koheselt, kui selleks soov on. Menstruatsiooni saabumine pärast raseduse katkemist võib võtta aega 4-6 nädalat.
Raseduse katkemine ja peetumine võib olla paarile ootamatu ning emotsionaalselt raske sündmus. Kurbus ja lein on raseduse katkemise ja peetumise korral normaalsed tunded. Vajadusel tuleb endale võtta aega oma tunnetega toime tulemiseks ning soovi korral pidada nõu psühholoogi või raseduskriisi nõustajaga.
Allikas: Eesti Seksuaaltervise Liit.
Artikli kirjutas noorteinfoportaali Teeviit ekspert Liis Enson.
