fbpx

Jalgrattur Mia Carla Tegelmann: “Õnnetusi juhtub ikka aeg-ajalt”

Jalgratas ja suvi on lahutamatu paar, seega oleme uurinud jalgratturi Mia Carla Tegelmanni kogemustest. 

— Räägi natuke endast: kes sa oled ja millega tegeled? 

Minu nimi on Mia Carla Tegelmann, olen 16-aastane ning lõpetan sellel aastal 9. klassi. Tegelen igapäevaselt aktiivselt spordiga, täpsemalt jalgrattaspordiga. Olen valinud endale jalgrattaspordi sellepärast, et alguses tahtsin lihtsalt vabal ajal tegevust leida, aga nüüdseks on see välja kujunenud juba tõsisemaks hobiks.

— Kuidas sul selle spordialaga läheb? Kas on palju õnnetusi? 

Kuna olen tegelenud jalgrattaspordiga 5 aastat, siis siiani pole mul veel Eesti Meistri tiitlit. Kindlasti teen ma selleks kõik, et tulevikus oleks mul see olemas. Hetkel ootan ma sellest hooajast palju, kuna selle hooaja ettevalmistus läheb siiani kõige paremini. 

Õnnetusi juhtub ikka aeg-ajalt. Siiani on kõige hullem õnnetus juhtunud eelmise aasta suvel, aga tegemist oli minu enda hooletusveaga.

— Räägi sellest pisut lähemalt!

Kukkumine toimus ühel võistlusel, kus oli vaja sõita võrkpalliväljakut ümbritseva võrgu alt läbi. Kuidagi õnnestus mul jääda sinna võrku kinni ning lendasin üle lenksu. Kukkumine oli halb sellepärast, et lõin enda pea vastu maad ära ning sain käele tugeva põrutuse. Mul vedas, sest paranemine oli üpriski kiire

— Kas sa tunned end (linna)liikluses turvaliselt? Miks? Kas su hobi aitab sind kuidagi?

Ma arvan, et tunnen end linnaliikluses kindlasti mugavamalt, kui enne jalgrattaspordiga tegelema hakkamist, sest trennis me sõidame tihti maanteel ning ka linna vahel. Igapäevaselt ma ennast 100% turvaliselt ei tunne, sest on olnud kordi, kus autojuht ei märka mind ning avarii juhtumine on olnud väga lähedal.

— Anna ka mõned nõuanded teistele noortele, kuidas ohutult rattaga liigelda! 

Kindlasti tuleb koguaeg rattaga sõites kanda kiivrit. Teed ületades tuleb alati veenduda, et autosid ei ole, või kui on, siis tuleb veenduda, et autojuht on sind märganud. Talvisel ajal ning ka õhtuti, kui pimedaks läheb, peaks kandma ka helkurit või helkurvesti.

Intervjueeris noorteinfoportaal Teeviit vabatahtlik Maria Schotter.

Skip to content