Lapse õiguste konventsioon võeti vastu 1989. aastal Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) Peaassambleel. Eesti liitus konventsiooniga 1991. aastal. ÜRO lapse õiguste konventsiooni (LÕK) põhimõtteid järgib ka Eest Vabariigi lastekaitseseadus.
Lapse õiguste konventsiooni on kirja pandud rahvusvaheliselt tunnustatud laste õigused. Lapse õiguste konventsiooni kehtestamisega sooviti rõhutada seda, mida täiskasvanud kipuvad unustama ‒ laps on inimene koos kõigi sellega kaasnevate õigustega sarnaselt täiskasvanule. Lapse õiguste konventsioon mõistab last õigussubjekti ehk õiguste omajana. See tähendab, et laps on indiviid, kellel on inimõigused ja kellelgi ei ole lapse üle omanikuõigusi, ka vanemal mitte.
Lapse õigused on inimõigused
Need on õigused, mis kehtivad kõigile sõltumata vanusest, soost, rahvusest või muudest tunnustest. Seega, lapsel on paljuski needsamad õigused, mis on täiskasvanutel. Kui räägime lapse õigustest, mõtleme lapse inimõigusi.
Erinevas vanuses ja erinevast soost lastel on erinevad huvid ning vajadused. Erinevustest hoolimata on nende õigused ühesugused. Kõigil neil on õigus võrdsele kohtlemisele. Kõigil lastel on ühesugused õigused.
Lastel on õigused, aga ka vastutus nende õiguste teostamisel, samuti nagu täiskasvanud ühiskonnaliikmetel. Lapse õigus lõpeb seal, kus algab teise lapse või täiskasvanu õigus. See tähendab, et õigustel on piirid ja laps peab oma õiguste teostamisel arvestama teiste laste ning täiskasvanute õigustega. Õigused ja vastutus käivad käsikäes.
Lapsel on õigus haridusele, kuid samal ajal on tal kohustus koolis käia. Lapsel on õigus tervise kaitsele, kuid tal on ka vastutus oma tervise hoidmise eest. Lapsel on sõnavabadus, kuid sõnavabaduse teostamisel tuleb tal austada teiste laste ja täiskasvanute õigusi, eelkõige õigust au ning väärikuse kaitsele.
Kuna lapsed ei suuda oma õiguste ja huvide eest alati ise seista, vajavad nad täiskasvanute abi ning kaitset. Last tuleb kaitsta vaimse ja füüsilise vägivalla, ülekohtu, hooletussejätmise, ärakasutamise, seksuaalse kuritarvitamise ja muude ohtude eest. Lisaks kaitsele peavad täiskasvanud tagama lastele eluks vajaliku ning looma sobivad tingimused, et laste anded ja huvid saaksid areneda.
Konventsiooni neli üldpõhimõtet
Lapse õiguste konventsioon toob välja neli üldpõhimõtet. Need neli moodustavad konventsiooni põhialused ja lapsesõbraliku ühiskonna standardi, mille järgimise korral saab iga laps areneda harmooniliselt ja realiseerida kõiki oma võimeid.
- Ebavõrdse kohtlemise keeld. Kõigil lastel on ühesugused õigused. Last ei tohi teistest lastest halvemini kohelda soo, päritolu, rahvuse, rassi, tervisliku seisundi või muu põhjuse tõttu.
- Lapse huvide esikohale seadmine. Lapse õiguste konventsiooni üks peamistest põhimõtetest on seada last puudutavates otsustes alati esikohale lapse huvid. Lapsesõbraliku ühiskonna kindlustamiseks peavad seadusandja, valitsus, ettevõtjad, ühingud ja ühiskonna liikmed hindama otsuste ning tegevuste mõju lastele. Otsuseid vastu võttes ja tegevusi planeerides tuleb alati arvestada lapse huvidega. Lapse huvide esikohale seadmine tähendab muuhulgas lapse ärakuulamist ja lapse arvamusega arvestamist.
- Ellujäämise ja arengu tagamine. Igal lapsel on õigus elule ja arengule. Vanematel on esmane kohustus teha kõik endast olenev, et luua lapsele kasvukeskkond, mis võimaldab tal areneda ning andeid ja võimeid realiseerida. Riik peab seejuures pakkuma vanematele igakülgset abi, tuge ja nõustamist. Kui vanematel ei ole riigi igakülgsest kaasabist hoolimata võimalik lastele vajalikke arengutingimusi tagada, peab riik selle kohustuse vanematelt üle võtma.
- Lapse seisukohtade ärakuulamine. Last puudutavates küsimustes, tuleb lapse arvamus ära kuulata ja seda arvesse võtta. Antud põhimõtet peab rakendama kõikides lapse elu tahkudes.
Allikas: Õiguskantsleri veebileht
